Vaimsete eripärade ja psüühikahäirete mõistmine
Vaimne tervis ühelt poolt ja psüühikahäired teiselt poolt on tervise ja haiguse kontiinumi kaks otspunkti. Mõisteid nagu "probleemne käitumine" või "emotsionaalsed probleemid" kasutatakse sageli nende kahe vahelise vahemiku kirjeldamiseks olukorras, kus vaimne tervis on kahjustatud, kuid seisund ei vasta psüühikahäire kriteeriumidele. Lisaks sellele, et taolistel puhkudel kirjeldatakse vaimse tervise probleemide olemasolu või puudumist, tuleks teema uurijate ettepaneku kohaselt kirjeldada ka heaolu tunnuseid ja määra. Vaimse tervise kaheteljelise mudeli kohaselt iseloomustab optimaalset vaimset tervist olukord, kus heaolu näitajad on kõrgel tasemel ja vaimse tervise probleeme on vähe. Psüühikahäire riski kõrge tase on aga inimestel, kellel on mitmeid vaimse tervise probleeme ja heaolu näitajate tase madal. Lisaks saab mudeli kohaselt kirjeldada inimesi, kellel on küll mitmeid vaimse tervise probleeme, aga samal ajal kõrge heaolu tase nagu ka inimesi, kellel küll ei ole vaimse tervise probleeme, aga kelle heaolu tase on madal. Viimasesse kahte kategooriasse kuuluvaid inimesi ei saa pidada ei hea vaimse tervisega ega psüühikahäire riskirühmas olijateks, nad on n-ö kahe vahel. Koolis elluviidavate ennetustegevuste seisukohast on just nemad eriti olulised (vt tööriistakasti esimest ja teist astet). Need inimesed, kelle puhul on psüühikahäire riski tase kõrge, võivad vajada vaimse tervise spetsialiste toetust või abi (vt tööriistakasti neljas aste). Siiski rõhutame, et vaimse tervise teemat ei saa käsitleda lihtsustatult kui pelka küsimust, kas inimesel on või ei ole diagnoositav neuroloogiline eripära või psüühikahäire.
Tööriistakasti selles osas kirjeldatakse tervise, probleemse käitumise ja häire piire noorukieas esinevate tavaliste psüühikahäirete puhul. Lisaks kirjutatakse selles osas neuroloogilise arengu eripäradest. Need on seotud närvisüsteemi eripärase arengu ja toimimisega ning toovad kaasa raskusi isiklikus, sotsiaalses, akadeemilises ja tööelus. Need ilmnevad enamasti varases lapseeas geneetiliste ja keskkonnategurite koosmõju tulemusena. Täiendavad teadmised psüühikahäirete teaduspõhistest tagamaadest võivad aidata leevendada ebakindlust nende osas ja võidelda stigmatiseerimise vastu. Sellised teadmised võimaldavad paremini mõista esmapilgul arusaamatut käitumist ning hõlbustavad suhtlemist nii noorukite kui ka kolleegidega. Lisaks võimaldab teaduslikult kinnitatud ja tõhusate sekkumiste tundmine suunata abivajajad asjakohaste ressurssideni, näiteks algatada põhjalik diagnostiline hindamine ja vajaduse korral võtta kasutusele toetavad psühhoteraapilised või hariduslikud meetmed. Varajaste hoiatusmärkide või häirele osutada võivate raskuste tuvastamine on koolide ja kõigi haridusega seotud sidusrühmade jaoks väga oluline.
Seega on selles osas toodud info eesmärk tõsta teadlikkust neuroloogilistest eripäradest ja psüühikahäiretest, vähendada häbimärgistamist ja teada, millal ja kuidas tuleks algatada abivajaja toetamine. Siin toodud info on mõeldud kõigile koolitöötajatele, kes tahavad saada esmaseid teadmisi vaimse tervise probleemide osas. Enamlevinud neuroloogilistest eripäradest ja psühhikahäiretest antakse esmane ülevaade. Põhjalikumat infot vaimse tervise probleemide, diagnooside ja ravi osas tuleks otsida täiendavatest allikatest.
The State of the world’s children 2021 (UNICEF, 2021)
Kirjeldus
Erinevalt sellistest seisunditest nagu depressioon või ärevus, on autismispektril olevad inimesed selle eripäraga sündinud ja ravi ei ole teadaolevalt võimalik. Siiski on võimalik ravi ja teraapiga toetada selle eripäraga kaasnevate raskustega toimetulekut. Autismi nimetatakse sageli arenguhäireks ja autismiga inimeste närvisüsteemi toimimine erineb neurotüüpiliste inimeste närvisüsteemi toimimisest. "Neurotüüpiline" on termin, mida kasutatakse nende inimeste nimetamiseks, kelle neuroloogiline areng vastab "tüüpilisele" mustrile. Seevastu termin "neuroeriline" viitab inimestele, kelle neuroloogiline areng kaldub tüüpilisest mustrist kõrvale, näiteks autismispektri häire või aktiivsus- ja tähelepanuhäirega inimesed. Autismispektri häire diagnoosimine eeldab sümptomeid kolmes põhivaldkonnas: sotsiaalsetes suhetes, suhtlemises ning korduvas stereotüüpses käitumises. Need sümptomid võivad inimeseti erineda, mistõttu räägime spektrist. Siiski on autismispektri häirega inimeste ühine tunnusjoon sotsiaalse suhtlemise raskus, millega kaasneb tugev eelistus, et tegevused on struktureeritud ja etteaimatavad. Mõnes riigis käsitletakse sotsiaalsete suhete ja suhtlemise kõrvalekaldeid nüüdseks ühtekuuluavtena, mitte enam eraldi üksustena. Siin kirjeldame neid siiski eraldiseisvatena.
Suhtlemine: Kõne areng võib autismispektri häirega inimestel olla hilinenud või puududa täielikult. Kui aga kõne on olemas, erineb see sageli neurotüüpiliste inimeste kõnest. Näiteks võivad nad kasutada rohkem neologisme, teha sotsiaalselt sobimatuid avaldusi või esitada sobimatuid küsimusi ning aina korrata samu sõnu ja väljendeid. Lisaks sellele erineb verbaalse suhtluse algatamine ja säilitamine võrreldes neurotüüpiliste inimestega. Sageli ei räägi nad üldistel teemadel, et suhtlust alal hoida ja vastavad vähe oma vestluspartnerile selleks, et dialoogi säilitada. Lisaks on autismispektril inimestel sageli vähenenud mitteverbaalne suhtlemine, näiteks harv noogutamine või pea raputamine, kaugetele objektidele osutamine või tavapäraste žestide kasutamine, nagu hüvastijätuks lehvitamine või õhusuudluste saatmine. Autismispektril olevate laste puhul on märgatud, et nad mängivad spontaanselt harva kujutlusmänge ja nende mängitavad kujutlusmängud ei ole mitmekesised, vaid kalduvad aina korduma.
Sotsiaalsed suhted: Autismispektril inimeste vähenenud mitteverbaalne suhtlemine võib takistada edukat osalemist sotsiaalses suhtluses. Näiteks võivad nad vältida silmsidet või hoida seda piiratult. Lisaks on neil vähem sotsiaalset naeratust ja nende näoilmed on üldiselt vähem väljendunud kui neurotüüpilistel inimestel. Lisaks sellele on autismispektril olevatel inimestel sageli raskusi eakaaslastega suhete loomisel ja säilitamisel. Nad võivad näidata välja vähem huvi eakaaslaste vastu ja nende reaktsioon, kui teised neile lähenevad, võib mõnikord olla negatiivne. Lisaks võib puududa teistega jagamine, mis väljendub vähemates pakkumistes jagada teistega asju või vähenenud kalduvuses jagada teistega oma huvisid ja rõõmu. Autismispektril inimeste suhtlus on sageli vähem vastastikune nii sotsiaalsel kui ka emotsionaalsel tasandil. Näiteks võib autismispektril inimene teistele lohutust pakkuda kas harva, ebasobivalt või teiste jaoks arusaamatult. Lisaks sellele võib autismispektril teismeliste suhtlus täiskasvanutega olla reserveeritud ja neil võib olla vähenenud huvi sellise suhtluse vastu.
Korduv stereotüüpne käitumine: Autismispektril inimestel on sageli ebatavalised ja/või intensiivsed huvid, millega nad pidevalt tegelevad. Mõnikord sooritavad nad korduvalt selliseid tegevusi või rituaale, millel ei ole iseenesest mingit funktsiooni. Neil on sageli raske tulla toime muudatustega igapäevastes rutiinides või muutustega keskkonnas. Lisaks sellele võivad autismispektril inimesed olla fikseeritud teatud objektidele või esemete mittefunktsionaalsetele aspektidele. Neil võivad olla sensoorse tunnetuse eripärad, mis võivad hõlmata erinevaid meeli ja mõjutada nende reaktsioone kuulmis-, nägemis-, puute- või lõhnastiimulitele. Mõned autismispektril inimesed võivad reageerida teatud stiimulitele ülitundlikult, kogedes intensiivset ebamugavust, samas kui teised võivad olla alatundlikud, reageerides teatud stiimulitele oluliselt vähem. Lisaks võivad autismispektril inimesed mõnikord sooritada korduvaid motoorseid liigutusi kas kätega või kogu kehaga.
Ohumärgid: Kõne areng puudub või hilistub, arengus mahajäämine võrreldes tavapärase arenguga, raskused sotsiaalsete suhetega, korduv stereotüüpne käitumine ja huvid, ebatavaline tundlikkus sensoorsete stiimulite suhtes, jäigad mõtlemis- ja käitumismustrid. Autsimispektri häire tunnused ilmnevad varases lapseeas. Oluline on märkida, et mõne üksiku ohumärgi olemasolu ei tähenda tingimata, et inimene on autismispektril. Autismispektri häire diagnoosimiseks on vajalik professionaalne hindamine ja diagnoosimine spetsialisti, näiteks psühhiaatri poolt.
Esinemissagedus ja tagajärjed
Ülemaailmselt on ligikaudu 1% lastest diagnoositud autismispektri häire. Poiste seas on diagnoos sagedasem kui tüdrukute seas. Lapsepõlves ja noorukieas võib autismispektri häire põhjustada raskusi koolis. Näiteks sensoorne ülekoormus klassiruumis võib põhjustada keskendumisraskusi. Autismispektri häirega inimestel on sageli raskusi suhtlemisel teistega, eriti eakaaslastega. Need raskused võivad ilmneda erinevates sotsiaalsetes olukordades, sealhulgas teistega rääkimisel, mitteverbaalsete märkide mõistmisel ning suhete loomise ja säilitamise võimes. Lisaks suhete ja suhtlemise raskustele on autismispektri häirega inimestel sageli sensoorset tundlikkust, mis võib mõjutada ka suhtlemist. Nende erinevustega toimetulek on autismispektril inimeste jaoks sageli keerukas ja võib nende igapäevaelu oluliselt mõjutada. Väga sageli esineb autismispektri häire koos teiste psüühikahäiretega, kõige sagedamini ATH, obsessiiv-kompulsiivse häire ja ärevushäiretega, samuti depressiooniga.
Arusaamine
Autismispektri häire täpsed põhjused ei ole veel teada, kuid uuringud näitavad, et rolli mängivad geneetilised, keskkonna- ja arengutegurid. Tõenäoliselt ei ole autismispektri häirel üht põhjust, vaid pigem toimivad mitmed tegurid keerulises vastastikmõjus ja toovad kaasa häire kujunemise. Kõige olulisem on siiski geneetiline eelsoodumus. Keskkonnategurid seevastu mängivad suuremat rolli näiteks toimetulekuoskuste kujunemisel ja stressi kogemisel.
Toetus
Autismispektri häire ravi ja toetus kohandatakse vastavalt individuaalsetele vajadustele. Varajane diagnoosimine ja sekkumine võib autismispektri häire kulgu positiivselt mõjutada. Varajane sekkumine võib hõlmata käitumis- ja suhtlemisteraapiat, samuti toetavaid meetmeid, mille eesmärk on edendada sotsiaalse suhete, suhtlemise ja eneseabioskuste arengut. Sellised teraapiad nagu käitumisanalüüs (ABA), kognitiivne käitumisteraapia ja logopeediline teraapia võivad aidata parandada sotsiaalseid oskusi, suhteid, eneseregulatsiooni ja muid olulisi oskusi. Individuaalselt kohandatud õppekavad ja tugiteenused koolis võivad aidata autismispektril laste ja noorukite õppimisprotsessi hõlbustada. See võib hõlmata tugiteenuste pakkumist, kohandusi klassiruumis (nt sensoorsest ülestimulatsioonist hoidumine) ja eakaaslastega suhtlemise soodustamist. Kõik meetmed, mille eesmärk on edendada heaolu ja hõlbustada rasketes olukordades toimetulekut (nagu kirjeldatud eelmistes osades), võivad avaldada positiivset mõju. Pakkudes individuaalselt kohandatud toetust, mis on kooskõlas lapse või noore vajaduste ja tugevustega, võivad sekkumised aidata kasvatada resilientsust ja arendada positiivseid toimetulekustrateegiaid. Edendades suhteid, eneseregulatsiooni, suhtlemis- ja eneseabioskusi, võib suureneda vastupidavus stressi ja raskuste suhtes. Lisaks sellele võivad need parandada enesehinnangut ja kasvatada eneseusku, mis omakorda aitab parandada vaimset tervist ja üldist heaolu.
Harjutus
Centers for Disease Control and Prevention (2022). Autism Spectrum Disorder (ASD). Retrieved from: https://www.cdc.gov/ncbddd/autism/facts.html
Keen et al. (2015). How well are children with autism spectrum disorder doing academically at school? An overview of the literature. Autism, 20(3), 276-294. doi: 10.1177/1362361315580962
Kirjeldus
Söömishäired on tõsised psüühikahäired, mis mõjutavad söömiskäitumist ja oma keha tajumist. Need võivad põhjustada märkimisväärseid terviseprobleeme ja mõjutada oluliselt söömishäirega inimeste elu. Kõige levinumad söömishäired on anorexia nervosa, bulimia nervosa ja liigsöömine. Vaatamata erinevustele on söömishäiretel mõned ühised tunnused. Esiteks on keskseks teemaks häiritud söömiskäitumine, mis võib väljenduda näiteks äärmusliku kalorite arvestamise, liigse söömise või toidu tarbimise äärmusliku piiramise kaudu. Sellisel käitumisel on tõsised tagajärjed nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Söömishäiretega inimesed kannatavad sageli alatoitumise, dehüdratsiooni, südameprobleemide, depressiooni ja muude vaimse tervise häirete all. Teine söömishäirete ühine tunnus on moonutatud arusaam oma kehast ja kehakaalust. Haigestunud inimesed kipuvad end tajuma ülekaalulisena või ebaatraktiivsena, sõltumata oma tegelikust kaalust või välimusest. See põhjustab sageli tugevat emotsionaalset stressi, sealhulgas ärevust, häbi, süütunnet ja eneseviha. Häirunud söömiskäitumine võib olla emotsionaalsete probleemidega toimetuleku mehhanismiks. Viimaseks ühiseks tunnuseks on, et söömishäired kahjustavad märkimisväärselt inimeste igapäevaelu. Pidev keskendumine toidule, kehakaalule ja kehakuvandile võib põhjustada märkimisväärseid kannatusi ja takistada oluliselt koolis käimist, töötamist, suhtlemist ja isiklikku arengut.
Esinemissagedus ja tagajärjed
Söömishäired mõjutavad ülemaailmselt umbes 1,4% naistest 0,5% meestest. Need algavad tavaliselt noorukieas. Söömishäiretel võivad olla tõsised tagajärjed füüsilisele ja vaimsele tervisele. Sageli põhjustavad need alatoitumust ja kehakaaluga seotud probleeme, sealhulgas lihaste atroofiat, hapraid luid, juuste väljalangemist ja nõrgenenud immuunsüsteemi. Lisaks võivad söömishäired põhjustada naistel menstruatsiooni lõppemist ja meestel potentsi kadumist. Levinud on ka südame-veresoonkonna probleemid, nagu südame rütmihäired ja südamepuudulikkus. Seedetrakti probleemid, nagu gastriit ja haavandid, on samuti sage tagajärg. Lisaks võivad söömishäired põhjustada kognitiivseid häireid ja vaimse tervise probleeme, nagu depressioon ja ärevushäired. Sotsiaalsetest suhetest tagasitõmbumine, isoleeritus ja suhteprobleemid on tavalised. Pikaajaliselt võivad söömishäired põhjustada eluohtlikke tüsistusi, nagu südamepuudulikkus, neerupuudulikkus ja suurenenud enesetapurisk.
Arusaamine
Oluline on märkida, et söömishäireid ei põhjusta mitte üks tegur, vaid mitmete tegurite keeruline koostoime. Täpsed põhjused võivad olla inimeseti erinevad ja söömishäire on bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalkultuuriliste tegurite kombinatsiooni tulemus. Geneetiline eelsoodumus mängib söömishäirete riski puhul olulist rolli. Uuringud on näidanud, et inimestel, kelle pereliikmetel on diagnoositud söömishäire, on suurem risk söömishäiresse haigestuda. Lisaks võivad hormonaalsed ja neurokeemilised erinevused ajus, eriti seoses selliste neurotransmitteritega, nagu serotoniin ja dopamiin, mõjutada söömishäire tekkimise riski. Olulist rolli mängivad ka individuaalsed tegurid: isiksuseomadused ja psühholoogilised tegurid. Lapsepõlvekogemused, rollimudelid, vanemate kasvatusstiil ja kõrged saavutuseesmärgid võivad suurendada söömishäirete riski. Perfektsionism, madal enesehinnang, kontrollivajadus ja impulsiivsus on söömishäirete suurenenud riskiga seotud isiksuseomadused. Lisaks sellele on tänapäeva ühiskonnal ja kultuuril oluline mõju söömishäirete kujunemisele. Eelkõige võib idealiseeritud kehade kujutamine meedias ja sotsiaalplatvormidel viia moonutatud kehakuvandi ja ebareaalsete ilustandardite tekkimiseni. Surve jälgida kehakaalu ja idealiseeritud kehakuju tähtsustamine nii eakaaslaste rühmades kui ka ühiskonnas laiemalt, võib suurendada söömishäirete tekkimise riski.
Toetus
Sotsiaalmeediasõltuvus, tuntud ka kui internetisõltuvus, viitab sundkäitumisele, mille puhul inimene veedab ülemäära palju aega digitaalsete vahendite, eriti interneti kasutamisega. Seda tüüpi sõltuvus võib võtta erinevaid vorme, näiteks sotsiaalmeedia, online-mängude, voogedastusteenuste või muude digitaalsete teenuste ülemäärane kasutamine. Internetisõltuvusega inimesed kulutavad ülemäära palju aega digimeedia kasutamisele ja jätavad tähelepanuta olulised kohustused, nagu töö, kooli, sotsiaalsed suhed ja isiklikud kohustused. Hoolimata kavatsusest vähendada digimeediale kulutatud aega, on internetisõltuvusega inimestel raske seda kontrollida. Sageli veedavad nad digimeediat kasutades rohkem aega kui planeerisid ning vajavad üha enam ekraaniaega, et kogeda samal määral rahulolu või põnevust kui varem. See võib viia selleni, et nad kasutavad digimeediat aina sagedamine ja kasutamise aeg kasvab pidevalt.
Harjutus
National Institute of Mental Health (2024). Eating Disorders. Retrieved from: https://www.nimh.nih.gov/health/topics/eating-disorders
Kirjeldus
Sotsiaalmeediasõltuvus, tuntud ka kui internetisõltuvus, viitab sundkäitumisele, mille puhul inimene veedab ülemäära palju aega digitaalsete vahendite, eriti interneti kasutamisega. Seda tüüpi sõltuvus võib võtta erinevaid vorme, näiteks sotsiaalmeedia, online-mängude, voogedastusteenuste või muude digitaalsete tegevuste ülemäärane kasutamine. Mõjutatud isikud kulutavad ülemäära palju aega digitaalmeedia kasutamisele ja jätavad tähelepanuta olulised kohustused, nagu töö, kool, sotsiaalne suhtlemine ja isiklikud kohustused. Hoolimata kavatsusest vähendada digitaalsele meediale kulutatud aega, on internetisõltuvusega inimestel raske seda kontrollida. Sageli veedavad nad digitaalset meediat kasutades rohkem aega kui planeeritud ning vajavad üha enam ekraaniaega, et kogeda sama rahulolu või põnevust kui varem. See võib viia selleni, et nad pöörduvad sagedamini digitaalse meedia poole ja nende kasutus suureneb pidevalt.
Esinemissagedus ja tagajärjed
Internetisõltuvuse hinnanguline ülemaailmne levimus on kuus protsenti. Digimeedia liigne kasutamine võib põhjustada tõsiseid tagajärgi, sealhulgas suurenenud agressiivse käitumise riski tulenevalt vägivaldse sisu suurest tarbimisest, samuti õpitulemuste halvenemist. Lisaks võivad kaasneda psühholoogilised tagajärjed, nagu depressioon, ärevushäired, sotsiaalfoobia ja unehäired. Oluline on võtta ülemäärase digimeediatarbimise mõju tõsiselt ning võimalikult varakult kasutusele asjakohased ennetus- ja ravimeetmed.
Arusaamine
Internetisõltuvuse põhjused on erinevad ja võivad hõlmata bioloogilisi, psühholoogilisi, sotsiaalseid ja keskkonnategureid. Need tegurid hõlmavad geneetilist eelsoodumust, vaimse tervise probleeme, nagu depressioon või ärevushäired, keskkonda, mis soodustab digivahendite ülemäärast kasutamist, ning isiklikke tegureid, nagu stressi juhtimise oskus või tasu ja tunnustuse otsimine. Digimeedia liigne kasutamine võib rahuldada erinevaid psühholoogilisi vajadusi või olla reaalsete probleemide eest põgenemise viisiks. See pakub lihtsat võimalust sõlmida uusi sõprussuhteid ja säilitada sotsiaalset suhtlust, mis võib olla eriti ahvatlev, kui inimestevahelist suhtlemist reaalses maailmas peetakse keeruliseks. Lisaks sellele rahuldab digimängude mängimine vajadust enda proovilepanemise ja tasu järele, sest edukas mängimine toob kaasa õnnehormoonide vabanemise. Need tegurid suurendavad digitaalmeedia atraktiivsust ja selle liigset kasutamist, mis omakorda võib avaldada negatiivset mõju igapäevasele toimetulekule ja vaimsele tervisele.
Toetus
Individuaal- või grupiteraapia võib aidata tuvastada digimeedia liigse kasutamise algpõhjuseid ja vallandajaid ning võtta kasutusele tervislikud toimetulekustrateegiad. Kognitiiv-käitumisteraapia võib olla eriti kasulik probleemsete mõttemustrite ja käitumise äratundmisel ning muutmisel. Lisaks võivad digipädevuse programmid aidata arendada arusaamist digimeedia kasutamise mõjudest ja ohtudest ning õpetada digimeedia vastutustundliku kasutamise strateegiaid. Digimeedia kättesaadavuse piiramine ajaliste piirangute, blokeerimisrakenduste või kodus digimeediavabade tsoonide loomise kaudu, võib samuti aidata kasutamist vähendada. Lisaks sellele võib digimeediaga mitteseotud alternatiivsete tegevuste ja hobide soodustamine aidata vähendada digimeedia kasutamisele kuluvat aega ja edendada teisi huvisid. Koolis võib olla kasu õpilastega selle üle arutlemisest, kuidas digimeediat toimetulekut soodustaval viisil kasutada, õpilastele digipädevuste õpetamisest ja kaasa aitamisest sellele, et õpilased oskaksid märgata digimeedia liigkasutamise ohumärke.
Harjutus
Lozano-Blasco, R., Robres, A. Q., & Sánchez, A. S. (2022). Internet addiction in young adults: A meta-analysis and systematic review. Computers in Human Behavior, 130, 107201. doi: 10.1016/j.chb.2022.107201
Kirjeldus
Noorukite depressioon võib sarnaneda täiskasvanute depressiooniga, kuid see võib väljenduda ka suurenenud ärrituvusena, meeleolu kõikumisena või kehaliste kaebustena. Teismeeas on sageli keeruline eristada depressiivset episoodi eakohastest emotsionaalsetest muutustest ja meeleolu kõikumistest. Depressiooni peamisteks sümptomiteks on kurb meeleolu, millega noorukitel kaasneb sageli ärrituvus, huvipuudus ning energia- ja motivatsioonipuudus. Need sümptomid ei pruugi ilmneda kõik koos ja võivad olla erineva raskusastmega. Tüüpiline on käitumise muutumine, mis tähendab, et nooruk ei leia enam rõõmu tegevustest, mis varem rõõmu valmistasid, või on tema reaktsioonid igapäevastes olukordades ootamatud ja/või ebatavaliselt tugevad. Motivatsioonipuudus väljendub sageli tundide kaupa voodis lamamises, suutmatuses energiat taastada või kurnatusena pärast väiksemaidki pingutusi.
Esinemissagedus ja tagajärjed
Ülemaailmselt on ligikaudu 8% teismelistest depressiooni sümptome sellisel määral, et neil saaks diagnoosida depressiooni ja 37% teismelistest on kõrgenenud risk depressiooniks (Shorey et al., 2022). Alates teismeeast kogevad depressiooni rohkem tüdrukud kui poisid. Depressioon esineb sageli episoodidena, mistõttu võidakse kasutada nimetust depressiooniepisood. Seejuures võib mõni inimene kogeda elu jooksul ainult üht depressiooniepisoodi ja teine mitut episoodi. Depressioon on seotud kehvemate õpitulemustega keskendumisprobleemide tõttu, selle tõttu, et noorukitel on raske end motiveerida ülesandeid tegema või eksamiteks valmistuma või kuna varem huvitanud õppeained ei paku neile enam rõõmu. Kehalised sümptomid, nagu unehäired või vähenud liikumine, suurendavad koolist puudumise riski. Pikas perspektiivis on depressiooniga inimeste puhul suurem tõenäosus jääda haridustaseme ja karjääriredeli madalamatele astmetele. Samas on ebaõnnestumised õppetöös ja koolistress tegurid, mis võivad soodustada depressiooni tekkimist ja püsimist. Depressioon esineb väga sageli koos teiste psüühikahäiretega, kõige sagedamini ärevushäiretega.
Arusaamine
Depressioon tekib, kui paljud erinevad stressitegurid kuhjuvad. Sageli selgitatakse depressiooni tekkimist haavatavuse ja stressi koosmõju kaudu. Haavatavus tähendab bioloogilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid tegureid, mis iseloomustavad noorukit ja tema keskkonda. Need võivad olla geneetilised tegurid, näiteks teatud neurokeemiliste virgatsainete olemasolu või puudumine ajus, või psühholoogilised tegurid, näiteks madal enesekindlus või negatiivsed või perfektsionistlikud mõttemallid. Haavatavuse kujunemisel mängivad rolli ka sotsiaalsed tegurid, näiteks koolikeskkond või kuuluvus klassikogukonda. Bio-psühho-sotsiaalsed riskitegurid suurendavad haavatavust, samas kui kaitsetegurid leevendavad haavatavust. Depressioon tekib, kui suurenenud haavatavuse korral kogetakse stressi. Stressi põhjustavad sündmused, mida kogetakse eriliselt rasketena, näiteks eksamiperiood, kiusamine või sõbra kaotamine. Oluline on pidada meeles, et depressiooni tekkimiseni viib mitmete tegurite koostoime, mitte üks tegur. Kooliga seotud tegurid, mis võivad suurendada depressiooni riski, hõlmavad tegelikke või tajutud õpiraskusi, negatiivset õhkkonda klassis, halbu suhteid klassikaaslaste ja õpetajatega, kiusamist ja tõrjutust. Lisaks mõjutavad depressiooni riski mitmesugused individuaalsed ja perekondlikud tegurid. Sellest tulenevalt võib sekkumine olla suunatud erinevatele teguritele, näiteks võib eesmärk olla vähendada riskitegureid ja stressi põhjustajaid või eelkõige arendada kaitsetegureid ja pädevusi, mis leevendavad riskitegurite ja stressi mõju.
Toetus
Kaitsetegureid käsitletakse selle tööriistakasti teistes osadest (vt kuidas edukalt toime tulla, toimetulek stressirohkete olukordadega). Kaitsetegurite kasvatamine vähendab haavatavust. Siiski on aegu, olukordi või keskkondi, kui ei piisa olemasolevatest toimetulekumehhanismidest või ressursidest ning kui hoolimata resilientsusest võib tekkida ülekoormus ja ilmneda depressiooniepisood. Õpetajad võivad sellisel juhul olla olulisteks esimesteks märkajateks. Nad saavad usaldusliku neljasilmavestluse käigus noorukile kirjeldada oma muret ja märgatud käitumist, väljendada noorukile endapoolset mõistmist ja avatust. Juba teadmine, et neid on märgatud, võib olla noorukile oluliseks toetuseks. Tasakaalu leidmine ühelt poolt mure avameelse käsitlemise ja teiselt poolt nooruki privaatsuse austamise vahel võib olla õpetajate jaoks keeruline, kuid kindlasti väärt proovimist. Psühhoteraapilised sekkumised noorukite depressiooni raviks tuginevad sageli kognitiiv-käitumusliku teraapia põhimõtetele. Kui ambulatoorsest psühhoteraapiast ei piisa, võib psühhiaater korraldada osalise või täieliku statsionaarse ravi. Kui noorukid ja vanemad on sellega nõus, saab õpetaja anda olulise panuse diagnoosimise protsessi. Lisaks on soovitatav kooli ja kliiniku vaheline suhtlus perioodil, kui noorukid saavad osalise või täieliku statsionaarse ravi raames haiglaõpet.
Harjutus
Kirjeldus
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH sümptomid jagunevad kahte rühma: esiteks tähelepanuhäired ning teiseks hüperaktiivsus ja impulsiivsus. Noorukitel võib esineda kas kombineeritud häire, mida nimetatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäireks (ATH), või siis ainult tähelepanuprobleemid, mida nimetatakse tähelepanuhäireks. Õpikeskkonnas ilmnevad tähelepanuprobleemid tähelepanu kergesti hajumisena, raskustena juhiste meelespidamisel, tegevuste algatamisel, korraldamisel või lõpetamisel ning sageli raskusena säilitada järjepidevalt püsiv töötempo. Hüperaktiivsuse ja impulsiivsusega seotud probleemide hulka kuuluvad teistele vahelesegamine, liigne rääkimine ja liigne motoorne rahutus. Noorukieas jääb motoorne rahutus tahaplaanile, samas kui impulsiivsus, eriti verbaalne impulsiivsus, muutub silmatorkavamaks. Lisaks eelnimetatud probleemidele ilmnevad sageli raskused motivatsiooni ja pingutuse hoidmisel pikema aja jooksul. Paljud noorukid on tegevust alustades entusiastlikud, kuid neil tekib raskusi pikemaajalise tegevuses püsimisega või ülesannete lõpetamisega. ATH-ga noorukitele on sageli omane vastumeelsus vaimset pingutust nõudvate ülesannete suhtes ning raske organiseerida ise oma kohustuste ja igapäevaste tegevuste tegemist. Tegevuseks kuluvate ajavahemike hindamine, tegevuste planeerimine pikemaks perioodiks ehk ajajuhtimine on sageli keeruline. Käimas on arutelu selle üle, kas emotsioonide juhtimise raskused on samuti osa ATH-st või ei ole see probleem otseselt häire osa, vaid ainult esineb sageli koos sellega.
Esinemissagedus ja tagajärjed
Ülemaailmselt on umbes 3-5% noortest ATH-ga. ATH diagnoosimine ei ole viimase 30 aasta jooksul muutunud sagedasemaks ja epidemioloogilised uuringud on näidanud, et see ilmneb kogu maailmas võrreldava sagedusega. Tänu suurenenud teadlikkusele ja usaldusväärsemale diagnostikale tuntakse ATH-d tänapäeval rutiinsete arstivisiitide käigus paremini ära. Puuduvad tõendid, mis toetaksid meedias sageli jäetavat muljet, et ATH on moediagnoos või kaasaja haigus. Poistel on ATH-d kaks korda sagedamini kui tüdrukutel. ATH on suhteliselt püsiv: 70-86% kõigist lapsena diagnoosi saanutest vastavad diagnostilistele kriteeriumidele ka noorukieas. Enamikul ATH-ga noorukitel on kaasuvaid vaimse tervise probleeme, umbes 60%-l on lisadiagnoos. Kõige sagedamini esinevad koos ATH-ga tõrges-trotslik käitumine või käitumishäire. Käitumishäiret seostatakse alkoholi, nikotiini, narkootikumide tarvitamise ja hasartmängudega ning kriminaalkaristuste suurenenud riskiga. ATH on seotud õnnetusjuhtumite ja enesetapukatsete suurenenud riskiga. Ärevushäired ja depressioon on umbes veerandil ATH-ga inimestest. Samuti on suur kattuvus tikkide ja autismispektri häirega. ATH-ga inimestel on suurem vajadus koolipõhise ja koolivälise tugisüsteemi abi järele, suurem risk klassikursusi korrata ja risk jääda madalale haridustasemele.
Arusaamine
Tänapäeval mõistetakse ATH-d kui närvisüsteemi arenguerinevust, mis tähendab, et ATH-ga inimeste aju teatud piirkonnad on erilised, mistõttu toimib aju tavapärasest erinevalt. ATH puhul on kesksel kohal raskused täidesaatvate funktsioonide toimimises. Need toimivad kui lennujuhtimissüsteem, mis jälgib ja kontrollib sissetulevat ja väljaminevat teavet ning haldab kognitiivseid ressursse. Õppimise kontekstis on eriti oluline töömälu, mis vastutab teabe lühiajalise töötlemise eest. Näiteks mitmeosaliste juhiste järgimine nõuab töömälu, kuna teavet ei pea mitte ainult meeles hoidma, vaid ka aktiivselt kasutama ja töötlema. Pidurdusprotsessid, kui teine täidesaatvate funktsioonide osa, kirjeldab võimet katkestada ja pärssida domineerivat impulssi. Kognitiivne paindlikkus, kui kolmas keskne täidesaatvate funktsioonide osa, on vajalik oma käitumise kohandamiseks vastavalt olukorra nõudmistele, näiteks juhiste vahetumisel või käitumise muutmiseks pärast õpetaja antud korraldust. Lisaks täidesaatvate funktsioonide häiretele on sageli häiritud tähelepanu suunamine õigesse kohta või olulisele teabele. Ka see võib olla seotud aju eripärase toimimisega. On tõendeid selle kohta, et teatud keskkonnatingimused suurendavad ATH riski. Siiski ei ole enamik geneetilistest ja keskkonnamõjudest ATH-spetsiifilised.
Toetus
ATH-ga õpilaste jaoks on oluline luua keskkond, milles on tagatud struktuur ja selgus. See tähendab, et õpetajad ja lapsevanemad peaksid sõnastama selged ootused ja rakendama järjepidevat rutiini. Oluline on, et juhised oleks lühikesed ja täpsed, sest pikad ja keerulised, mitmeosalised korraldused võivad ATH-ga õpilastel üle jõu käia. Ülesannete jaotamine väiksemateks etappideks hõlbustab nende täitmist ja suurendab nende eduka sooritamise tõenäosust. Keskne roll on positiivsel tagasisidestamisel. Hea soorituse või sobiva käitumise märkamine ja tunnustamine aitab kasvatada õpilaste enesekindlust ja säilitada motivatsiooni. Tunnustada saab suulise kiitmise, premeerimissüsteemide või individuaalsete eesmärkide saavutamise tähistamise kokkuleppimise kaudu. Planeerimise ja organiseerimise rakendused või programmid võivad aidata õpilastel oma aega tõhusamalt hallata ja ülesandeid õigeaegselt täita. Need võivad aidata ka mäluprobleemidega toime tulla ja edendada iseseisvust. Regulaarsete liikumispauside lisamine päevakavasse on oluline. Liikumispausid, näiteks lühikesed jalutuskäigud või harjutused, aitavad õpilastel kulutada liigset energiat ja parandada keskendumisvõimet järgmise ülesande jaoks. Kehaline aktiivsus stimuleerib endorfiinide vabanemist, mis mõjutab positiivselt meeleolu ja suurendab heaolu. Individuaalne toetus tähendab, et õpetajad ja vanemad arvestavad iga ATH-ga õpilase vajadusi. See hõlmab õppematerjalide kohandamist, vajaduse korral täiendava abi andmist ning selle soodustamist, et õpilased kasutaks õpistrateegiaid ja toetuks oma tugevustele. Oluline on õpetajate tihe koostöö lapsevanemate ja spetsialistidega. Vanemad võivad anda väärtuslikku infot oma lapse käitumise juhtimise ja vajaduste kohta. Õpetajad, lapsevanemad ja spetsialistid, näiteks psühholoogid, saavad koos välja töötada lähenemised, mis toetavad õpilast kõige paremini ja aitavad tal oma potentsiaali realiseerida. Lisaks on oluline õpilase eneseregulatsiooni treening, mis hõlmab selliseid tehnikaid nagu hingamisharjutused, lõdvestustehnikad ja tähelepanu juhtimise strateegiad. Need oskused aitavad õpilastel paremini kontrollida oma emotsioone ja reaktsioone ning keskenduda ülesannetele. Üldiselt on oluline toetav ja mõistev suhtumine. See aitab ATH-ga õpilastel tunda end aktsepteerituna ja turvaliselt. Toetades nende tugevusi ja aidates ületada raskusi, anname neile võimaluse edukalt õppida ja areneda. Sellise lähenemisviisi eesmärk on pakkuda ATH-ga õpilastele toetust ja struktuuri, mida nad vajavad, et olla koolis ja elus edukad.
Kui soovite selles valdkonnas sihipäraselt edasi õppida, soovitame teil seda online training platform about dealing the ADHD in the classroom, mis töötati välja Euroopa projekti raames TAC – Teaching ADHD Children.
Harjutus
Faraone et al. (2021). The World Federation of ADHD International Consensus Statement: 208 Evidence-based conclusions about the disorder. Neuroscience and biobehavioral reviews, 128, 789–818. doi: 10.1016/j.neubiorev.2021.01.022
Kirjeldus
Noorukieas kogetud ärevushäired mõjutavad oluliselt noorukite igapäevast elu. Need avalduvad püsivate, ülemääraste hirmude või muretsemisena, mis kahjustavad toimetulekut erinevates eluvaldkondades. Ärevushäiretega noorukitel võivad esineda sellised sümptomid nagu paanikahood, sotsiaalne tagasitõmbumine, liigne muretsemine, füüsiline ebamugavustunne ja vältimiskäitumine. Ärevushäirete hulka kuuluvad üldistunud ärevushäire, sotsiaalfoobia, paanikahäire, spetsiifilised foobiad ja obsessiiv-kompulsiivne häire. Õigeaegne diagnoosimine ja ravi on ülioluline, et aidata ärevushäiretega noorukitel omandada tõhusaid toimetulekustrateegiaid ja elada tervislikku, täisväärtuslikku elu.
Esinemissagedus ja tagajärjed
Ärevushäirete esinemissagedus maailmas erineb sõltuvalt sellistest teguritest nagu geograafiline asukoht, kultuurilised erinevused, kasutatud diagnostilised kriteeriumid ja kasutatud uurimismeetodid. Siiski on ärevushäired üks levinumaid vaimse tervise häireid maailmas, mis mõjutab miljoneid inimesi igas vanuses. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel esineb ärevushäireid hinnanguliselt umbes 3,6% maailma elanikkonnast. Uuemate uurimustega on leitud ärevushäirete sümptomeid 43,7% noorukitest (Oliveira et al., 2022). Ärevushäirete sagedus paistab olevat kasvanud COVID-19 pandeemia ja teiste kriiside tõttu. Ärevushäiretel võivad olla mitmesugused tagajärjed, mis mõjutavad oluliselt igapäevaelu. Ärevushäirega inimestel võib olla raske tulla toime erinevates valdkondades, nagu töö, kool, suhted ja vaba aja veetmine, kuna ärevuse sümptomid võivad takistada neid tegevuste sooritamisel või sotsiaalsete suhete säilitamisel. See võib põhjustada sotsiaalset isolatsiooni ja süvendada üksildustunnet. Ärevushäiretega seotud pidev emotsionaalne stress võib kahjustada üldist heaolu ja viia depressiooni või muude vaimse tervise häirete tekkimiseni. Lisaks võivad ärevushäirete füüsilised sümptomid, nagu unehäired, lihaspinged ja seedetrakti probleemid, kahjustada füüsilist tervist. Inimesed võivad oma tegevusvõimalusi tugevalt piirata, et vältida teatud olukordi või objekte, mis võib omakorda viia abituse tunnetamiseni. Lisaks võivad ärevushäired põhjustada rahalist koormust, suhteprobleeme ja enesehinnanguprobleeme. Seetõttu on ärevushäirete mõju vähendamiseks ja elukvaliteedi parandamiseks hädavajalik õigeaegne diagnoosimine ja ravi.
Arusaamine
Ärevushäirete põhjused on mitmetahulised ja võivad olla seotud geneetiliste, neurobioloogiliste, keskkonna- ja elukäigutegurite kombinatsiooniga. Geneetiline eelsoodumus võib mängida rolli, kuna ärevushäired esinevad sageli sama pere liikmetel. Samuti võivad need olla seotud neurotransmitterite, näiteks serotoniini ja noradrenaliini, tasakaalutusega. Traumaatilised kogemused, väärkohtlemine või keerulised elutingimused võivad suurendada ärevushäirete riski. Mõju avaldab õppimine, kuna inimestel võivad tekkida ärevusreaktsioonid mitte ainult otseste kogemuste aga ka teiste jälgimise kaudu. Psüühilised tegurid, nagu madal enesehinnang või negatiivsed mõttemustrid, võivad samuti suurendada ärevushäirete riski. Bioloogilised tegurid, näiteks suurenenud aktiivsus teatavates ajupiirkondades, võivad samuti kaasa aidata ärevushäirete kujunemisele. Oluline on rõhutada, et kõikidel inimestel, kellel on samad riskitegurid, ei teki ärevushäiret ja häiret vallandav põhjus võib olla inimeseti erinev. Varajane sekkumine ja ravi on olulised, et vähendada ärevushäirete mõju ja parandada elukvaliteeti.
Toetus
Ärevushäirete puhul on erinevaid võimalusi toetuse leidmiseks ja sümptomitega toimetulekuks. Kui ärevuse sümptomid kahjustavad igapäevast toimetulekut, on esimene samm on otsida professionaalset abi laste- ja noorukite psühhiaatritelt, kes saavad anda täpse diagnoosi ja soovitada ravivõimalusi. Psühhoteraapia, näiteks kognitiiv-käitumisteraapia, võib olla tõhus negatiivsete mõttemustrite tuvastamisel ja toimetulekustrateegiate väljatöötamisel. Lisaks võib sümptomeid vähendada juhendatud eksponeerimine, mille käigus astutakse turvaliselt vastu hirmudele. Mõnel juhul võivad olla kasulikud arsti poolt määratud ravimid, nagu antidepressandid või ärevuse vastased ravimid. Tervislik eluviis, sealhulgas regulaarne kehaline aktiivsus, tasakaalustatud toitumine, piisav uni ja stressi juhtimine toimetulekut toetaval viisil, võib samuti aidata kaasa sümptomite leevendamisele. Lisaks sellele saavad täiendavat sotsiaalset tuge pakkuda pere, sõbrad või osaleda tugirühmades. Abiks võivad olla ka sellised eneseabistrateegiad, nagu hingamisharjutused, progressiivne lihaste lõdvestamine ja meelerahuharjutused. Oluline on tegeleda vältimiskäitumiste ületamisega ja juhendatult seista silmitsi ärevust tekitavate olukordadega. Kui ärevushäired esinevad koos teiste terviseprobleemidega, on oluline tegeleda nendega samaaegselt. Iga inimene on ainulaadne, seega võib olla selleks, et leida, mis toimib kõige paremini, vaja proovida erinevaid lähenemisviise. Kannatlikkus ja professionaalne abi on olulised sammud tõhusate toimetulekustrateegiate kasutusele võtmisel ja elukvaliteedi parandamisel.
English 
German 
Dutch 
Estonian 
Spanish